Kristallipesa

Esileht / UNAKIIT

UNAKIIT

Unakiit

Unakiit võlub kristallihuvist oma ainulaadse rohelise ja roosakas-oranži värvikooslusega. See on haruldane, muundunud granitoid, mis koosneb peamiselt epidoodist, ortoklassist ja kvartsist (ning vähesel määral ka muudest mineraalidest, nagu magnetiit, kromiit, apatiit, tsirkoon jt[1]). F. H. Bradley klassifitseeris selle 1874. aastal ja andis talle nime unakiit selle leiukoha järgi Unaka mäestikus Põhja-Carolinas (USA). Pidades silmas, et unakiit on ülemaailmselt esinev kivimitüüp, on seda viimase paarisaja aasta jooksul võrdlemisi vähe uuritud.[2]

Unakiit moodustub graniidi moondmumisel hüdrotermiliste vedelike toimel ja graniidis sisalduva plagioklassi muutumisel epidoodiks. Tänapäeval kasutatakse seda nii ehitusmaterjalina, arhitektuurikivina kui ka vääriskivina.[3]

Energeetiliselt toetab unakiit allasurutud ja egopõhiste emotsioonide, nagu viha ja pahameel, vabastamist. Unakiit aitab selliseid emotsioone ära tunda ja mõista, kust nende algepõhjuste mustrid pärinevad. See ei hõlbusta mitte üksnes emotsionaalset vabanemist tunnete väljendamise teel, vaid edendab sügavalt ka mõtete ja harjumuste eneste lahustamist.[4] Unakiit toetab ümbersündi, aidates tuua päevavalgele ja omaks võtta seisundid, mis pärsivad vaimset kasvamist. See on mh maandav kristall, mis on kasulik pärast meditatsiooni või psüühilist pingutust.[5]

Keemiline koostis: /keeruline kompositsioon erinevatest mineraalidest/

Leiukohad: kõikjal, eriti USA ja Lõuna-Aafrika[6]

Vaata unakiidist tooteid

 

Unakiit kristall   Unakiit   Unakiit kristall



[1] H. M. King. Gelogy.com. Kättesaadav: https://geology.com/gemstones/unakite/.

[2] L. Councell. Hydrothermal Formation of Unakite in the Blue Ridge Mountains,

Virginia: A Geochemical Analysis, lk 1. Kättesaadav: https://www.geol.umd.edu/undergraduate/paper/councell.pdf.

[3] H. M. King. Gelogy.com.

[4] N. Ahsian, R. Simmons. Unakite Jasper. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.

[5] J. Hall. Kristallide piibel. ERSEN: 2003, lk 310-311.

[6] J. Hall. Kristallide piibel, lk 310.