Turmaliin

“My energy is free from external influences. I am centered and clear.”[1]

Turmaliin on oma füüsiliste omaduste ja variatsioonide poolest üks mineraalide kuningriigi eripalgelisemaid kivisid. See on keerulise keemilise koostisega boori sisaldav rõngasilikaat; tavaliselt graniidist pegmatiitide, pneumolüütiliste veenide ja mõnede graniitide mineraal ning seda leidub sageli ka moondekivimites.[2] Turmaliinil on palju erinevaid värvusi ja seeläbi ka nimetusi: see võib olla punane (rubelliit), sinine (indigoliit, draviit, šörl), roheline (verdeliit, uviit, draviit), kollane (elbaiit, tsilaisiit), pruun, kollakaspruun (draviit, burgeriit) ja must (šörl, uviit, burgeriit), aga ka mitmevärviline (elbaiit, liddicoaliit) või sootuks värvitu (akroiit).[3] Keemiliselt on keeruline ka see, kuidas erinevad turmaliinid oma värvuse täpselt saavad, kuna samavärviline turmaliin võib tekkida tänu erinevatele lisanditele. Sinised ja rohelised turmaliinid saavad värvuse üldiselt tänu rauale (Fe), ent vahel võib rohelise värvuse anda ka hoopis kroom (Cr) või vanaadium (V). Ka osa roosakas-punaseid turmaliine on saanud värvuse tänu rauale, teistel juhtudel tekib sama toon aga tänu mangaanile (Mn).[4] Kuna turmaliini imporditi Euroopasse mh Sri Lankalt, on turmaliin saanud oma nimetuse singali keelest (turamali) tähendades kohalikele “midagi väikest”.[5]

Turmaliini esimene teadaolev ajalooline kirje (ehkki ilma sellise nimetuseta) pärineb 3. sajandil eKr elanud Theoprastuse sulest, kes kirjeldas seda kui ennenägematut, ühest otsast smaragdrohelist ning teisest otsast jaspis-punast kristalli. Paarsada aastat hiljem kirjeldab omapärase värvikombinatsiooni ja omadustega kristalli ka Pliny, kuid pärast seda haihtub turmaliin enam kui 1700 aastaks unustuste hõlma. Kui 17. sajandi keskpaigas jõudsid Euroopasse Brasiiliast esimesed tumerohelised piklikud kristallid, nimetati neid esiti ekslikult Brasiilia smaragdiks: uus kristall näis erilisem üksnes suurema kõvaduse poolest. Alles 18. sajandil pandi esmakordselt tähele selle kristalli elektrilisi omadusi (turmaliin on püro- ja piesoelektriline, mis tähendab, et sellel on omadus soojenemisel või jahtumisel elektriliselt polariseeruda ning samuti tekib selles eletrilaeng mehaanilise surve korral, nt pigistamisel[6]) ning selle populaarsus kasvas teadlaste hulgas hüppeliselt.[7] 1876. aastal müüs George Kunz rohelise turmaliini juveeliärile Tiffany, kust edasi muutus turmaliin ihaldatud kristalliks ka laiemale üldsusele.[8]

Energeetiliselt seostatakse turmaliini enese ja teiste parema mõistmisega, mis edendab eneseusaldust ja õpetab vabaks laskma iganenud hirme. See on tasakaalustav kivi, mis soodustab harmooniat meie erinevate polaarsuste vahel, nagu vasak- ja parem ajupoolkera, mees- ja naisenergia jne.[9] Täiendavalt omistatakse turmaliinile erinevaid omadusi sõltuvalt selle värvitoonist. Nii toetab must turmaliin meeleselgust, klaarsust, sügavat keskendumist ja segavates vibratsioonides iseenese keskme leidmist.[10] Roosakas-punane turmaliin seostub jälle lõdvestumisega südame avanemisse ja rõõmu kogemisse: see julgustab avatust, õrnust ja hellust ning annab tuge enese tunnete aktsepteerimisel ja jagamisel.[11]

Leiukohad: Brasiilia, USA, Madagaskar, Namiibia[12]

Keemiline koostis: XY₃Z₆B₃Si₆(O,OH)₃₀(OH,F), milles X, Y, Z varieeruvad.[13]

Vaata turmaliinist tooteid