Tsoisiit (rubiin-tsoisiit)
Tsoisiit on kaltsium-alumiiniumhüdroksü-sorosilikaat, mis kuulub epidootide rühma.[1] See on mineraal, mis võib olla värvitu, lilla, hallikas-valge, kollakas-pruun, kollane, roosa või roheline.[2] Vastavalt selle värvile, on tsoisiidil ka erinevaid nimetusi.
Kõige kuulsam tsoisiit on tansaniit – tegemist on läbipaistva sinise kristalliga, mis on värvunud tänu vanaadiumi sisaldusele. Ehkki tansaniiti leidub ka looduslikult, toodetakse enamik pruuni tsoisiidi kuumtöötlemise teel. Roosat ja läbipaistmatut tsoisiiti nimetatakse thuliidiks. Eriliselt tuntud on veel ka tsoisiidi ja rubiini kooslus, mida nimetatakse kas rubiin-tsoisiidiks või nimetusega anüoliit. See on kahevärviline kristall, milles kombineeruvad roheline läbipaistmatu tsoisiit ning roosakaspunane rubiin.[3]
Algselt nimetati tsoisiiti hoopis nimetusega saualpiit (Austrias asuva Saualpe leiukoha järgi). Nimetuse tsoisiit võttis 1805. aastal kasutusele A. G. Werner, et austada Sigmund Zois’i. Tegemist oli Austria õpetlasega, kes rahastas mineraalide kogumise ekspeditsioone ning kelle käest sai Werner esimese mineraali eksemplari.[4]
Energeetiliselt toetab tsoisiit negatiivsete energiate posiitiivseks muutmist ja vaimse maailmaga ühendumist. See julgustab enda olemuse ilmutamist ning teiste mõjudest ja normidest lahti laskmist. Tsoisiit on loovuse kristall, mis suunab pehmelt tagasi eesmärkide juurde.[5]
Rubiin-tsoisiidi kooslust iseloomustab kasvamise ja viljakuse energia – seda kõikides eluvaldkondades. See annab energiat hinge taassünniks, soodustades sisemist arengut ja suuremat arusaama iseendast ja maailmast. Kristall on suurepärane vaimsetele ärkajatele ning tugevdab mõistuse ja südame vahelist seost. Rubiin-tsoisiit võimaldab meelel „kuulda“ südame nõuandeid ja mõista neid piisavalt nende nimel tegutsemiseks.[6]
Keemiline koostis: Ca2Al3[Si2O7][SiO4]O(OH)
Leiukohad: Tansaania, Austraalia, Lõuna-Aafrika, India[7]
[1] C. S. Hurlbut, K. Cornelis, Manual of Mineralogy 1985.
[2] Tsoisiit. Kivid.info. Kättesaadav: https://kivid.info/530.
[3] H. M. King. Geology.com. Kättesaadav: https://geology.com/minerals/zoisite.shtml.
[4] Mindat.org. Zoisite. Kättesaadav: https://www.mindat.org/min-4430.html.
[5] J. Hall. Kristallide piibel. ERSEN: 2003, lk 322.
[6] N. Ahsian, R. Simmons. Zoisite. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[7] N. Ahsian, R. Simmons. Zoisite.