Tseoliit

Tseoliit ei tähista ühte mineraali, vaid tegemist on rühma nimetusega paljudele alumosilikaatidele (ja harva ka berülosilikaatidele, tsinkosilikaatidele, berülofosfaatidele).[1] Tseoliidi rühma kuuluvad mh näiteks stilbiit, kavantsiit, heulandiit, natroliit, skolesiit, apofülliit ja thomsoniit.[2]

Nimetuse "tseoliit" võttis 1756. aastal kasutusele Rootsi mineraloog Axel Fredrik Cronstedt, kes täheldas, et materjali (mille puhul arvati, et tegemist on stilbiidiga) kiire kuumutamine tekitas suures koguses auru, mis tulenes sellesse imbunud veest. Selle põhjal nimetas ta kivi tseoliidiks, moodustades selle kreekakeelsetest sõnadest zéō, mis tähendab "keema", ja líthos, mis tähendab "kivi".[3] Tseoliidid on mikropoorsed alumosilikaatmineraalid, mille poorne struktuur suudab vastu võtta mitmesuguseid katioone (sealhulgas Na+, Ca2+, Mg2+). Need ioonid on lõdvalt seotud ja võivad lahuses kergesti vahetuda. Võime vahetada katioone on päädinud tseoliitide mitmesuguse kasutamisega meditsiinis, põllumajanduses, naftakeemias ja tuumatööstuses, samuti kütte- ja jahutusseadmete, pesuvahendite, ehituse ja akvaariumide pidamise valdkonnas.[4]

Tseoliitidel usutakse olevat unikaalsed tervendavad omadused, mis keskenduvad evolutsioonilise ühenduse toetamisele aju ja südame energiate vahel.[5] Need edendavad harmooniat ja koostööd teistega.[6] Täpsemaid iseloomustusi on võimalik lugeda ka spetsiifilisemate tseoliidi variatsioonde juurest, näiteks siit: stilbiit  apofülliit

Leiukohad: /kõikjal/

Keemiline koostis: /pole ühene/

Vaata tseoliidist tooteid