Stihtiit

“I release my fears and judgments, liberating my heart to love without limit.”[1]

Stihtiiti võib pidada vääriskivide rariteediks, s.o kristalliks, mis oma piiratud leiukohtade või töötlemise keerukuse tõttu on sageli teada vaid kollektsionääridele (ja isegi siis mitte neile alati kättesaadav).[2] Hüdrotaltsiidi gruppi kuuluva mineraalina on see üks vähestest looduses violetsena leiduvatest kristallidest; selle toon varieerub lavendlist sirelilillani ning selle tekstuur on käega katsudes parafiini meenutavalt pehme.[3] Just vahajas pind eristab stihtiiti sugiliidist ja vesuvianiidist, mille värvus võib vahel olla äravahetamiseni sarnane.

Stihtiit avastati 1910. aastal Tasmaanias, Austraalias[4] ning sellele anti nimetus lähedalasuva kaevanduse direktori Robert Carl Stichti järgi.[5] Stihtiit esineb tavaliselt iidsete rohekivivööde serpentiniitides (serpentiniit on rohekas kivim, mis koosneb serpentiini grupi mineraalidest[6]) veenitäidisena.[7] Rohelist serpentiini, milles on näha lillakaid väiksemaid stihtiidist laike, nimetatakse atlantisiidiks.[8] Kuivõrd stihtiit ei ole pika ajalooga kristall, on see populaarsemaks ehtekiviks muutunud alles hiljuti, 21. sajandil.

Energeetiliselt toetab stihtiit leebumist ning igasugusest jäikusest ja põikpäisusest lahti laskmist. See avab uue perspektiivi, julgustades hindama situatsioone läbi erinevate vaatenurkade. Samuti soodustab see andestust, sõprust, kaastunnet ja hoolivust nii iseenda kui ümbritsevate inimeste vastu.[9] Stihtiit aitab hoida avatud meelt ning õpetab märkama, millist mõju avaldavad meie heaolule erinevad emotsioonid ning sissejuurdunud hoiakud.[10] Seejuures juhib stihtiit ka tähelepanu sellele, kuidas end teisti häälestada ning seniseid mõttemustreid ümber programmeerida.[11]

Keemiline koostis: Mg₆Cr³⁺₂(OH)₁₆[CO₃] · 4H₂O[12]

Leiukohad: Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik[13]