Šörl (must turmaliin)
Turmaliin on oma füüsiliste omaduste ja variatsioonide poolest üks mineraalide kuningriigi eripalgelisemaid kivisid. See on keerulise keemilise koostisega boori sisaldav rõngasilikaat; tavaliselt graniidist pegmatiitide, pneumolüütiliste veenide ja mõnede graniitide mineraal ning seda leidub sageli ka moondekivimites.[1] Turmaliinil on palju erinevaid värvusi ja seeläbi ka nimetusi: see võib olla punane (rubelliit), sinine (indigoliit, draviit), roheline (verdeliit, uviit, draviit), kollane (elbaiit, tsilaisiit), pruun, kollakaspruun (draviit, burgeriit) ja must (šörl, uviit, burgeriit), aga ka mitmevärviline (elbaiit, liddicoaliit) või sootuks värvitu (akroiit).[2]
Turmaliini esimene teadaolev ajalooline kirje (ehkki ilma sellise nimetuseta) pärineb 3. sajandil eKr elanud Theoprastuse sulest, kes kirjeldas seda kui ennenägematut, ühest otsast smaragdrohelist ning teisest otsast jaspis-punast kristalli. Paarsada aastat hiljem kirjeldab omapärase värvikombinatsiooni ja omadustega kristalli ka Pliny, kuid pärast seda haihtub turmaliin enam kui 1700 aastaks unustuste hõlma. Kui 17. sajandi keskpaigas jõudsid Euroopasse Brasiiliast esimesed tumerohelised piklikud kristallid, nimetati neid esiti ekslikult Brasiilia smaragdiks: uus kristall näis erilisem üksnes suurema kõvaduse poolest. Alles 18. sajandil pandi esmakordselt tähele selle kristalli elektrilisi omadusi (turmaliin on püro- ja piesoelektriline, mis tähendab, et sellel on omadus soojenemisel või jahtumisel elektriliselt polariseeruda ning samuti tekib selles eletrilaeng mehaanilise surve korral, nt pigistamisel[3]) ning selle populaarsus kasvas teadlaste hulgas hüppeliselt.[4] 1876. aastal müüs George Kunz rohelise turmaliini juveeliärile Tiffany, kust edasi muutus turmaliin ihaldatud kristalliks ka laiemale üldsusele.[5]
Šörli ajalugu näitab, et selle nimetus oli kasutusel juba enne 1400. aastat (pKr), sest tänapäeval Zschorlau nime all tuntud küla (Saksamaal) kandis kunagi nime "Schorl" (või selle nime variatsioone). Selle küla lähedal asus mh tinakivi kaevandus, kus lisaks kassiteriidile leiti ka palju musta turmaliini.[6]
Šörli kristallid toimivad nagu eeterlikud tolmuimejad, puhastades ennast ja ümbritsevat negatiivsusest ja disharmooniast. Juhul, kui sellised mõjud ei ole probleemiks, pakub turmaliin nn kõrgemat puhastust, tõstes inimese enesetunnet ja teadvust. See toetab vabanemist negatiivsetest mõtetest, ärevusest, vihast ja väärtusetuse tundest. Turmaliini mõju on võimas ning energia, mida see edendab, on keerulistel aegadel toeks igaühele.[7]
Keemiline koostis: NaFe2+3Al6(Si6O18)(BO3)3(OH)3(OH)[8]
Leiukohad: Brasiilia, USA, Madagaskar, Namiibia[9]
[1] R. A. Howie. MINERALS | Other Silicates. Encyclopedia of Geology. Academic Press 2004, lk 561-567. Kättesaadav: [https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/B0123693969002720].
[2] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat. Praha: FINIDR 1996. Tõlge eesti keelde Sinisukk 1998, lk 66.
[3] Tourmaline. Gemological Institute of America (GIA). Kättesaadav: [https://www.gia.edu/tourmaline].
[4] A. C. Hamlin. The Tourmaline. Its Relation as a Gem; Its Complex Nature; Its Wonderful Physical Properties, Etc., Etc.; with Special Reference to the Beautiful and Matchless Crystals Found in the State of Maine. J.R. Osgood & Company 1973, lk 13-21.
[5] N. Ahsian, R. Simmons. Tourmaline. The Book of Stones. Tourmaline. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[6] Schorl. Mindat.org. Kättesaadav: https://www.mindat.org/min-3578.html.
[7] N. Ahsian, R. Simmons. Black Tourmaline. The Book of Stones.
[8] Schorl. Mindat.org.
[9] B. Cairncross. Understanding Minerals & Crystals. Penguin Random House South Africa 2015, lk 245.