Kristallipesa

Esileht / SININE PITSAHHAAT

SININE PITSAHHAAT

Sinine pitsahhaat

Ahhaat on kvartsi rühma (täpsemalt kaltsedonide huka) kuuluv kristall, mida leidub mitmetes erineva läbipaistvusega värvitoonides.[1] Ehkki nn klassikaline ahhaat on hallikas, pruun või must (sageli heledamate vöötidega), kuulub ahaadi alla ka mitmeid erivärvilisi eksemplare, nagu sinine pitsahhaat, punane tuliahhaat ja kirju crazy lace ahhaat. Eripalgelise mustri tõttu on omaette nimetuse pälvinud veel näiteks täht-, korall-, dendriit-, sammal-, turitella, Botswana, India ja Mehhiko ahhaat, millest on samuti erinevaid värvivariatsioone. Seetõttu on ahhaati nimetatud ka maapõue vikerkaareks. Lisaks sellele, et ahhaat on ka töötlemata kujul eriilmeline, on ahhaati selle poorse pinna tõttu ka kerge toonida – toonitud ahhaati leiab sageli erksates sinistes, lillades, roosades või rohelistes toonides.

Sinine pitsiahaat on helesinise ja valge keeruka mustriga. Kõige kvaliteetsemad eksemplarid on tavaliselt pärit Lõuna-Aafrikast. Mõned Rumeeniast ja Lõuna-Aafrikast pärit leiud võivad olla kaetud ka pisikeste sädelevate druusikristallidega.[2]

Ahhaat on oma nimetuse saanud Sitsiilias voolava Dirillo jõe järgi, mille iidne nimetus oli Acates (Achates).[3] Kuivõrd see on võrdlemisi levinud poolvääriskivi, kasutati seda juba iidsetel aegadel erinevates tsivilisatsioonides. Arvatakse, et inimkonnale on ahhaat tuttav juba vähemalt 8000 aastat[4] osa allikate kohaselt suisa kauemgi. Vana-Roomas hinnati ahhaati kõrgelt talismanina – tolmjaks purustatult ning veega segatuna pidavat see aitama mao mürgi vastu.[5] Meie ajaarvamise algusaastatel kirjutas Pliny Vanem “Loodusajaloo” (Naturalis Historia) kogumiku, mis on tänini üks mahukamaid Rooma Impeeriumist säilinud tervikteoseid ning millest viimased kaks osa on pühendatud mineraloogiale.[6] Pliny tsiteeris seejuures Pärsia maage, kelle väitel pidi ahhaadi põletamine aitama vältida torme.[7] Araabiamaades usutakse silma-kujulise mustriga ahhaat pakkuvat kaitset kurja eest[8] ning juba aastatuhandeid on ahhaat leidnud Indias kasutust ehtekunstis. Just tänu ahhaadile algas 15. sajandil Saksamaa hiilgeaeg kivimite töötlejana, kusjuures veel tänapäevalgi on riik selles üks maailma juhtivamaid tööstusi.[9]

Sinine pitsahhaat toetab enese kuuldavaks tegemist ja kõne selgemat väljendamist. See aitab "leida sõnad", et jagada oma kõrgeimat tõde teistega, ja aitab luua enesekindlust, mis on vajalik selleks, et seista ja see valgu häälega välja öelda, ning julgustab seisma vastu hirmule teiste hukkamõistu või kriitika ees. Kristall edendab mõtteselgust ja vankumatut kavatsust seoses endale seotud oluliste ideede ja eesmärkidega. Paljud inimesed töötavad Uues Teadvuses selle nimel, et materialiseerida teadlikult reaalsust, mida nad kogeda soovivad. Üheks selleks vahendiks on ka affirmatsioonide (sõnaliste kinnituste) kasutamine.[10] Sinine pitsahhaat lahustab leebelt vanu allasurumismustreid ja innustab end uut moodi väljendama; samuti leppida oma tundlikkuse ja tunnetega.[11]

Keemiline koostis: SiO2

Leiukohad: Lõuna-Aafrika

Vaata sinisest pitsahhaadist tooteid

Sinine pitsahhaat   Sinine pitsahhaat   Sinine pitsahhaat



[1] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat. Praha: FINIDR 1996. Tõlge eesti keelde Sinisukk 1998, lk 102.

[2] N. Ahsian, R. Simmons. Blue Lace Agate. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.

[3] D. Bressan. The Origin Of Geological Terms: Agate, 28.07.2016. Forbes. Kättesaadav: [https://www.forbes.com/sites/davidbressan/2016/07/28/the-origin-of-geological-terms-agate/?sh=50ff6ae54bcc].

[4] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat, lk 102.

[5] William T. Fernie, The Occult and Curative Powers of Precious Stones. Blauvelt, NY: Rudolph Steiner Publications 1973, lk 311.

[6] A. Carvel. The Little Book of Crystals. Summersdale Publishers Ltd, 2019, lk 11.

[7] William T. Fernie, The Occult and Curative Powers of Precious Stones, lk 312. 

[8] B. G. Knuth. Gems in Myth, Legend, and Lore. Parachute, Colorado: Jewelers Press 2007.

[9] N. Ahsian, R. Simmons. Agate. The Book of Stones.

[10] N. Ahsian, R. Simmons. Blue Lace Agate. The Book of Stones.

[11] J. Hall. Kristallide piibel. ERSEN: 2003, lk 42.