Obsidiaan
„I cleanse my energy field of negativity and ground myself to the Earth’s heart.”[1]
Obsidiaanile on iseloomulik sügavmust värv, kuid seda võib esineda ka pruunikas-kuldse, rohekas-halli või hõbedasena. Obsidiaan on kiiresti jahtunud laava, mida nimetatakse ka vulkaaniliseks klaasiks. Kiire hangumise tõttu ei moodustu obsidiaanis kohe kristallilist struktuuri.[2]
Ehkki üks vanimaid obsidiaani leide avastati Mesopotaamiast (tänane Iraak) ning arvatakse olevat u aastast 9000 eKr[3], pärineb tänapäevane obsidiaani nimetus roomlaselt Obsius, kes selle Etioopias avastas (obsianus - Obsiuse kivi). Murdudes tekivad obsidiaanile teravad servad, mistõttu valmistati kiviajal sellest oda- ja noolepeasid, nuge, kirveid ja teisi terariistu. Samal põhjusel on obsidiaan leidnud rakendust ka skalpellide valmistamisel.[4] Juba tuhandeid aastaid tagasi kanti obsidiaani Mehhikos talismanina ning kutsuti nimega iztli või teotetl – taevane kivi.[5] Maiade ja asteekide kultuuris märkis obsidiaani kandmine inimese staatust. Sellest valmistati imelisi ehteid ning sellega kaunistati pühaks peetud kujusid. Ühtlasi oli poleeritud obsidiaan Maiadele „aken teispoolsusesse“ kui portaal teiste reaalsustega suhtlemiseks. Mitmed ameerika põlisrahvad kasutasid obsidiaani erinevatel tseremooniatel eesmärgiga avardada oma sisemist silma.[6] Melaneesia rahvad on teravat obsidiaani kasutanud tätoveerimiskunstis, Rapa Nui (Lihavõtte saare) rahvad aga erinevate söögitarvikute valmistamisel.[7] Obsidiaani on ajalooliselt nimetatud veel vulkaanklaasiks, inkade peegliks ja islandi ahhaadiks.[8]
Enese vahetul tundmaõppimisel on kristall hindamatu väärtusega. Obsidiaan suunab tähelepanu probleemi tuumale, avades üheagselt võimalusi olukorra parandamiseks. Obsidiaan heidab eredat valgust alateadlikele mõttemustritele, julgustab vastu võtma tõde ning juhib kindlakäeliselt lahenduste poole.[9] Obsidiaan aitab hoida meelt klaari ja selgena, tõstes teadlikkust ja tuues iseenda keskmesse.[10]
Keemiline koostis: vulkaaniline klaas
Leiukohad: obsidiaalni leidub vulkaanilistes piirkondades, suurimad kaevanduskohad asuvad tänapäeval Ameerika Ühendriikides, Mehhikos ja Etioopias.[11]
[1] “Ma puhastan energiavälja negatiivsest ja ankurdan end Maa südame järgi.” N. Ahsian, R. Simmons. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[2] J. Hall. Kristallide piibel. ERSEN: 2003, lk 196.
[3] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat. Praha: FINIDR 1996. Tõlge eesti keelde Sinisukk 1998, lk 180.
[4] Richard L. Smith. Premodern Trade in World History (Routledge, 2008), lk 19.
[5] C. Cullen. The history of Mexico, Tr. CHIZINE PUBN, 2017 Volume 1, lk 245.
[6] C. Lecouteux. A Lapidary of Sacred Stones. Rochester, VT: Inner Traditions, U.S. edition, 2012, lk 239.
[7] K. Romey. Easter Islanders’ Weapons Were Deliberately Not Lethal. National Geaographic, 22.1.2017. Kättesaadav: [https://news.nationalgeographic.com/2016/02/160222-easter-island-rapa-nui-collapse-archaeology-moai-mataa-warfare-weapons-Jared-Diamond/].
[8] Florence Megemont. The Metaphysical Book of Gems and Crystals. Rochester, VT: Healing Arts Press, 2008, lk 132.
[9] Melody. ’Love Is In The Earth’ (Wheat Ridge, CO: Earth-Love Publishing House, 1995), lk 441.
[10] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat, lk 181.
[11] Judy Hall, The Crystal Bible (Cincinnati, OH: Walking Stick Press, 2003), lk 197.