Larimar (sinine pektoliit)

“I am cool, calm and serene, yet fully in touch with my feminine power, and I clearly communicate my wisdom and my desires.”[1]

Larimar on üks võluvaimaid pektoliidi variatsioone, mida eristab kõigist teistest selle laguunjas, helesinine toon, mis põimub merevahtu meenutavalt valgega. Kristalli kirjeldas 1916. aastal esmakordselt R. P. Miguel Fuertes, kes avastas selle Kariibimere saarel asuvast Dominikaani Vabariigist. Kuna esmalt leiti seda vaid pisikeste tükkidena ning piiratud kogustes, vajus kristall mõnekümneks aastaks unustuste hõlma. 1970. aastatel taotles dominikaanlane Miguel Mendez Dominikaani Vabariigilt luba jätkata larimari kaevandamisega. Kristall sai nime Mendeze tütre Larissa (lari-) ning kristalli värvust iseloomustavat hispaaniakeelse sõna mar (meri) järgi.[2] Larimari avastamise järgselt hakkas tuntud nägija ja kanaldaja Edgar Coyce kutsuma seda atlantisekiviks – see on ka praegu üks larimari turunimetusi. Kuni tänase päevani on Dominikaani Vabariik larimari ainus leiu- ja kaevanduskoht.[3] Larimari kvaliteeti hinnatakse eelkõige selle värvitooni järgi – kõige haruldasemad on just erksatoonilised sinised, kassisilma efektiga kristallid. Larimari puhul on oluline silmas pidada, et see on fotosensitiivne, st selle värv võib päikesevalguse toimel tuhmuda.[4]

Mentaalselt seostatakse larimari rahu, selguse ja konstruktiivse mõtlemisega. See on tasakaalustav kivi, mis ergutab rõõmsat lapselikku energiat ning tasakaalustab enese loodud pingeid.[5] Larimar äratab sisemist naiselikkust ja kõrgeima kutsumuse manifesteerimist. Seda peetakse uue ajastu kristalliks, mis toetab egotsentrilisest kultuurist selgema teadvuse ja teadlikkuse poole kasvamist. Kristall aitab lahustada rahulolematust ning õpetab elama hetkes, armastades ja hinnates seda, mis juba olemas on. Samuti meenutab larimar enese austamise ja hoidmise tähendust ja väärtust.[6]

Keemiline koostis: NaCa₂Si₃O₈(OH)[7]

Leiukohad: Dominikaani Vabariik

Vaata larimarist tooteid