Miljonite aastate jooksul moodustatuna toimivad mineraalid füüsilise ühendusena Maa ja meid ümbritseva universumiga. Alljärgnevalt leiad kokkuvõtliku ajajoone inimese suhestumisest kristallidega läbi ajaloo erinevate etappide. 

25,000 aastat eKr – Suurbritannias on leitud vanema kiviaja ajastust pärit amulette ja talismane, millest paljud on valmistatud Läänemere merevaigust (üle 45 miljoni aasta tagasi tekkinud puuvaigust). Selle kasutamine nii ehetes kui ka loitsuvärssides viitab sellele, et merevaiku hinnati nii ilu kui kaitsvate omaduste poolest. 

14,000 aastat eKr – Šveitsis, Thayngeni lähedal asuvatest matmispaikadest ja Belgia koobastest on avastatud vanemast kiviajast pärinevaid pigisöehelmeid (s.o jetist ehk gagaadist valmistatud helmed), käevõrusid ja kaelakeesid. Varastes tsivilisatsioonides olid helmed oma talismaniliste omaduste tõttu surnutele matmispaigus sobivaks hauameeneks.

4500-2000 eKr – Esimesed viited kristallide kasutamisele pärinevad praegu teadaolevalt iidsetelt sumeritelt, kes väidetavalt kasutasid vääriskive oma maagilistes nõiajookides. N-ö võluväge edasikandvad tekstid avaldusid loitsude vormis ning kirjeldavad selle iidse rahva rituaalseid tavasid. Loitsude peamise eesmärgina nähti kogukonda ohustavate kurjade vaimude ja kehvade ennete tõrjumist.

3100–330 eKr – Tervise ja üldise kaitse tarbeks kasutati Vana-Egiptuses amulettides ja ehetes kristalle, nagu lapis lazuli, karneool, türkiis, mäekristall ja smaragd. Matusekommete kohaselt asetati surnute otsaesisele kvartsi tükk, et tagada ohutu teekond teispoolsusesse. Südame kohal kandmiseks sobilik rubiinidest kaelakee oli mõeldud ellu armastuse kutsumiseks. Dekoratiivkosmeetikas oli silmade rõhutamiseks kasutusel lapis-lazuli ja malahiit – see on selgesti märgatav ka selle ajastu seina- ja hauamaalingutelt.

      . 

1500–1000 eKr – ca 500 aasta vältel koostati iidses Indias üks vanemaid religioosseid tekste, mis kannab tervikuna nime “Veda” ning mis koosneb neljast osast: Rig-Veda (ette lugemiseks), Yajur-Veda (jumalateenistuseks), Sama-Veda (laulmiseks) ja Atharva-Veda (loitsudeks). Nendes tekstides käsitletakse erinevate kristallide kasutamist meditsiiniliste vaevuste ravimisel; samuti on kirjeldatud kristallide spetsiifilisi omadusi, näiteks smaragdi on kirjeldatud õnnetoova kivina. Ka tänapäeval tuntud Ajurveeda meditsiin põhineb Vedade tekstidel ning on kasutusel erinevates alternatiivse ravi praktikates.

800–600 eKr – Vana-Kreekas olid kristallid kasutusel nii sõduritel kui meremeestel, pakkumaks kaitset lahingutes ja loodusjõudude eest. Just kreeklased on nimetanud paljud kristallid, mis kõlavad meile tuttavana veel tänagi. Sõna “kristall” tuleneb kreekakeelsest sõnast “jää” (crystalos), kuna arvati, et kristall on jäädavalt külmunud vesi. 

315 eKr –  Kreeka loodusteadlase Theophrastus kirjatükis pealkirjaga Peri Lithon (Kividel), viidati kristallide tervendavale jõule ja nende kasutamisele meditsiinipraktikas.

300 eKr – Koostati kõige varasem teadaolev kirjalik allikas Hiina meditsiinist. Nimetusega Huangdi Neijing (“Kollase Keisri meditsiiniklassika”) hõlmas see Hiina traditsioonilise meditsiini kontseptsioone, mis on aluseks jäänud ka tänapäevasele praktikale. Kuigi arvatakse, et need ravimeetodid olid olemas juba aastatuhandeid varemgi, on teoses kirjeldatud mitmeid ravipraktika aluspõhimõtteid viidetega meid ümbritseva eluslooduse energiatele. Hiina kultuuriruumis on nefriit erilise tähtsusega kivi, millele omistatakse tervendust ja õnne.

27 eKr – 476 pKr – Roomlased kasutasid kristalle amulettide ja talismanidena, et pakkuda neile kaitset lahingus ning tuua tervist ja õnne eraelus. Kristalle kasutati ka Rooma meditsiinis.

77 – Pliny Vanem kirjutab “Loodusajaloo” (Naturalis Historia) kogumiku, mis on tänini üks mahukamaid Rooma Impeeriumist säilinud tervikteoseid. Kogumi 37-st raamatust on Pliny pühendanud viimased kaks osa mineraloogiale, kirjeldades erinevate mineraalide füüsikalisi omadusi, välimust ning neile omistatavaid raviomadusi. “Loodusajaloo” teatmiku vaadatakse täna kui hilisemate entsüklopeediate eelkäijat. 

u. 350 – Küprose iidse maakonna Salamise piiskop St Epiphanius kirjutas traktaadi Piiblis mainitud kividest. Tekstis De Duodecim Lapidibus (“Kaheteistkümnel kivitahvlil”) kirjeldatakse 12 kristalli ülempreestri rinnaplaadil (2. Moosese 28) ja määratakse igaühele terapeutilised toimed, mõistes samas hukka ka nende väidetavad „võlujõu“.

u. 1067–81 – Rennes'i piiskop Marbod kirjutab teose De Lapidibus (“Kividel”), milles kirjeldab 60 vääriskivi ja nende maagilisi omadusi.

1221–84 – Tänase Portugali alal paiknenud Kastiilia ja Leoni maakonna kuningas Alfonso X koostab vääriskividest teksti, milles tõmbab mh paralleele kristallide ja astroloogia vahel.

u. 1260 – Saksa munk ja filosoof Püha Albert Suur (Albertus Magnus) kirjutas traktaadi De Mineralibus (“Mineraalidest”), võttes teadusliku lähtepunkti kristallide tervendavatel eesmärkidel kasutamise osas. Keskendudes valdavas osas vääriskivide päritolule ja moodustumisele, omistab tekst tähtsuse ka nende taevalikule jõule. 

1300–1600 – Renessansi ajastul kasutati Euroopas haigete tervendamise taimses ravis ka vääris- ja poolvääriskivisid. Trükipressi leiutamine võimaldas iidsetel ja kaasaegsetel kristallitekstidel jõuda laiema publikuni kui eales varem. Ühes kasvava vaimustumisega Vana-Kreeka ja Rooma kultuuridest, tärkas ka huvi vääriskivide tervendavate omaduste ning kristallide (skulptuuri)kunstis ja arhitektuuris kasutamise vastu. 

u. 1546 – Saksa õpetlane ja mineraloog Georg Bauer kirjutas pärast Pliny kogumikku esimese teadusteose mineraloogiast – De Natura Fossilium. Tekst kujutab endast esimest tänases mõttes teaduslikku lähenemist kristallide kategoriseerimisele, hõlmates kirjeldusi kivide füüsikalistest omadustest.

1659 – avaldatakse Thomas Nicolsi raamat Gemmarius Fidelius (“Truu juveliir”). Teos väljendab seisukohta, et kalliskividel ei ole erilisi ravivaid omadusi. Nii kahanes valgustusajastu Euroopas vääriskivide kasutamine tervendavatel ja kaitse-eesmärkidel. 

1800. aastate keskpaik –  kristallide ja usuravitsejate ning nende praktikate süvenev uurimine suurendab skeptitsismi kristallide tervendavate omaduste suhtes.

1880 – Prantsuse füüsikud ja mineraloogia professorid vennad Curie’d avastasid piesoelektrilise efekti kvartsis, mille puhul tekitab kristallile kohaldatav mehaaniline jõud elektrilaengu.

1921 – Ameerika füüsik ja elektriinsener Walter Guyton Cady patenteeris esimese kvartskristalli ostsillaatori, mida kasutatakse laialdaselt raadios, radarites ja muudes tehnoloogiates.

1970. aastad – Ühes New Age'i kultuuriga elustus ka tava kristallide ja vääriskivide kasutus, mis oli möödunud aastasajal käinud käsikäes teatava skeptisega. Vaimset heaolu ja kristallide kasutusviise käsitlevad raamatud ilmusid taas ja kogusid populaarsust. 

Tänapäev - Lisaks sellele, et kristalle kasutatakse laialdaselt tänase ühiskonna kõrgtehnoloogias (telefonid, arvutid, meditsiiniseadmed jmt), on kristallid tänaseni ka osa peavoolu heaolu praktikatest.

    .