Läbi aegade on inimesed otsinud tuge, juhatust ja inspiratsiooni loodusest ning püüdnud lahti mõtestada kõige elava ja eksisteeriva omavahelisi seoseid. Küll oleks vahva, kui oskaksime delfiinide keelt või saaksime aru, mida jõehobul meile parasjagu öelda on. Tundub aga, et vahetu suhtlemise asemel oleme pidanud õppima lugema märke; oleme õppinud tõlgendama infot ja energiat, oleme õppinud looma seoseid. Olgu siis läbi loodusvaatluste, legendide, vahetu kogemuse või ka pärimuste ja uskumuste kaudu, oleme õppinud Universumiga suhtlema sümbolite keeles.

 

DELFIIN

Delfiine on seostatud selliste märksõnadega nagu päästmine, muundumine, kiirus, mere vägi ja armastus.^[1] Antropoloog Marija Gimbutase kohaselt oli Vana-Kreekas delfiin Suure Jumalanna sümbol – sõna delphis tähistas delfiini, sõna delphys aga üsa. 7. sajandil eKr elanud Vana-Kreeka poeedi Arioni kuulsaim muinasjutt delfiinidest andis sajanditeks alust kujutada delfiini kui päästjat. Arioni legendi kohaselt olid teda kord ähvardanud mereröövlid. Olles neid veennud lubada laulda veel üks viimane laul, heitis Arion end üle parda ning ta kanti delfiinide poolt ohutult kaldale. Vana-Kreeka jumalatele Aphroditele, Erosele ja Poseidonile olid delfiinid aga teejuhtideks, kes kandsid neid läbi vahutavate merevoogude.^[2] 

Sümbolism delfiinist kui kaitsjast ja juhatajast on seejuures levinud ka teiste Vahemeremaade legendides.^[3] Klassikalise filoloogia professor Marie-Claire Beaulieu on kirjeldanud, et iidses Kreeka-Rooma ajaloos oli delfiin elavate, surnute ja jumalate maailma vahendajaks, kandes endas elemente kõigist kolmest reaalsusest. Delfiinide intelligentsus, mängulisus, muusikalembelisus ja omavahelised kiindumuslikud sõprussuhted muutsid nad sarnaseks inimsoole; nende ebatavaline austus surnute vastu kandis aga tunnustust seotusest allmaailmaga (delfiinid kannavad surnud kaaslased kaldale, et teised mereloomad neid ei sööks). Delfiinide pühadust kinnitab aga see, et delfiine kui Jumalate saatjaid ei küttinud inimesed toiduks – seda peeti pühaduseteotuseks.^[4]

 

      

 

JÕEHOBU

Jõehobu on üks Egiptuse suurimaid loomi, keda on võrdväärselt saatnud nii inimeste imetlus kui pelgus. Kreekakeelsetest sõnadest “jõgi” ja “hobune” nime saanud looma on iidses sümboolikas seostatud eelkõige viljakuse ja jõuga. Vana-Egiptuses pühitseti emalikkust, kummardades jõehobu peaga hübriid-jumalannat nimega Taweret.^[5] Jõehobud on tuntud oma järglasi eriliselt kaitsva hoiaku tõttu ning ka Taweret usuti hoidvat lapsi ja lapseootel emasid.^[6] Isasloomi on seejuures võrreldud ettearvamatuse ja  raevuga.

Mitmed Egiptuse seinamaalingud ja kunstiteosed kujutavad viljapõldudel jõehobusid taga ajavaid vaaraosid – ning ilmselt see oli praktikas ka tavapärane. Vanas Testamendis on jõehobu seostatud Behemothiga, kes kehastas samuti loomalikku tugevust ja jõudu, mida suudab valitseda vaid Jumal.^[7] 

 

       

 

KILPKONN

Kilpkonna peetakse oma pika eluea, rahuliku järjekindluse, aeglaste liigutuste ja raudse kooriku tõttu püsivuse ja kannatlikkuse sümboliks mitmetes erinevates kultuuriruumides – folklooris kujutavad nad sageli tarkust ning kehastavad võimekust end vajadusel kaitsta.^[8] Iidsed lood kilpkonnade pikast east ei ole seejuures üksnes legendid. Budistlike maade traditsioonides märgiti kilpkonnade kilbile pühasid tekste, lastes seejärel loomad taas vabadusse – selle ideeks oli levitada sõnumit iga elusolendi elu väärtuslikkusest (Let Live Act). Nii on leitud ka kilpe, millelt nähtuvad sõnumid olid leidmise ajal juba enam vähemalt 250 aastat vanad.^[9]

Põlisameeriklaste uskumuste kohaselt kandis kilpkonn oma seljal kogu maailma, kusjuures mohookide (Mohawk) rahvas pidas maavärinate põhjuseks kilpkonna ringutusi. Hindu mütoloogias kandsid maad neli elevanti, kuid nemadki seisid omakorda kilpkonna seljal.^[10] Kuna loomade kilbile joonistuv muster on vahel 13-osaline, on kilpkonnasid seostatud ka kuutsüklite ning seeläbi naiselikkuse energia ja emadusega.^[11] Hiinlastele kujutab kilpkonn püha looma, kes sümboliseerib pikaealisust, võimu ja visadust. Mitusada aastat enne meie ajaarvamise algust üles kirjutatud Hiina “Rituaalide raamat” (Liji) loetleb kilpkonna (ühes draakoni, ükssarviku ja fööniksiga) ühena heatahtlikest hingeloomadest.^[12] Feng shui õpetuste kohaselt seostub kilpkonn vee-elemendiga ning kilponna paigutamine kodu tagumisse osasse (tagaaeda või tagumise ukse juurde) sümboliseerib kodu, pereelu ja isiklike suhete toetamist, kutsudes ligi küllust ja õnnistusi.^[13] Kuigi tänapäevasest 12 loomaga Hiina sodiaagisüsteemist näib kilpkonn puuduvat, sümboliseerib kilpkonna kilbi peamine ja alumine pool (kui maa ja taeva kokkupuude) yin-yan kujutist, mistõttu on kilpkonnale omistatud tähendus ka kogu universumi kehastusena.^[14] Lisaks sellele, et kilpkonnasid peeti pühaks, on arvatud, et nende kilpide mustrid olid üheks hiina kirjakeele loomise allikaks. Hiina, Jaapani ja Korea oraaklid on kasutanud kilpe ka ennustamisel, tõlgendades joonistuvaid vagusid tähendust omavateks sõnumiteks.^[15]

 

      

 

DRAAKON

Draakoni kui müütilise looma kirjeldus ja välimus on eri kultuuriruumides küll mõneti erinev, kuid kätkeb endas reeglina kõikide teiste loomade isikupärasemaid ja võimsaimaid tunnusjooni. Nii kujutatakse draakonit kaamli pea, hirve sarvede, härja kõrvade, jänese silmade ning lopsakate kulmude, habeme ja vurrudega. Draakonil on pikad kihvad, soomustega kaetud mao keha, ogaline selgroog, terava uimetaolise otsaga roomaja saba ning neli jalga, mis sarnanevad kotka küünistega tiigri käppadele. Draakoni vääriliseim vara paikneb tema neelus – tema hingeõhk on laetud tulest ja veest, kuid enamasti õhkub see temast kaunimustriliste spiraalsete udupilvedena, mis usutakse kujutavat kosmiliste jõudude ilmingut.^[16]

Erinevalt läänemaailmast ja kristlusest, on hommikumaade kultuuriloos draakoni näol tegemist ühe kõige pühama olendiga, keda on austatud juba aastatuhandeid. Vanimad draakoni-graveeringud on leitud pärinevat neoliitikumi ajastust, 5000. aastast eKr, kusjuures neid peetakse inimkonna üheks vanimateks ülestäheldatud sümboliteks. Draakonit seostatakse võimsa loomejõuga ning nad usutakse olevat võimelised moonduma soovi korral nähtamatuks, mõneks teiseks loomaks või paisuma koguni üle taevalaotuse ulatuvalt suureks. Iidses Hiinas oli igal ilmakaarel tähendus nii aastaaja kui mõne looma näol: nii kujutas idast tõusev päike endast valgusrohket kevadet ning seda sümboliseeris taevale sarnanev asuursinine draakon; keskpäeval lõunast paistvat päiket seostati suve ja fööniksi kujutisega; läände loojuv päike tähistas sügist ja valget tiigrit ning päiksevaesemad põhjapiirkonnad seostusid talve ning kilpkonnaga. Need neli looma moodustasid algupärase Hiina sodiaagi ning kujutasid endast ühtlasi nelja elutsüklit: sündi, noorust, vanadust ja surma. Hiina budismi kohaselt sümboliseerivad need neli kaitselooma ka võimekust olla üle kõige suurimatest hirmudest: sünnist, haigustest, vanadusest ja surmast.^[17]

 

      

 

ELEVANT

Eriskummalise välimuse, suuruse ja intelligentsuse tõttu on elevandil ja selle kujutistel tähendus mitmete erinevate kultuuride mütoloogias. Hiinas sümboliseerib elevant tugevust, tarkust ja  mõistlikkust ning on üks neljast võimu ja energiat esindavatest loomadest (leopardi, tiigri ja lõvi kõrval). Hindude uskumuse kohaselt seisab Maa elevandi õlul, kes seisab omakorda kilpkonna seljal. Maist arukust ja küllust kehastav India jumal – Ganesha – on seejuures samuti elevandi pea ja inimkehaga.^[18]

Kuna elevandi lonti on võimalik võrrelda maoga, on elevandile üle kantud ka palju madudega seostatud tunnusjoontest, nagu emadus, viljakus ja vesi. Elevantide seos emadusega nähtub selgelt ka vanemast India kunstist, millel kujutatud jumalannade kõrval nad sageli seisavad. Elevantide seostamine inimlike omadustega on teistest loomadest kohati lihtsam – nii viidati Indias neile kui “käega loomadele”. Budistidele on elevant püha loom, kes paikneb kujutavas kunstis sageli koos Buddha endaga ning kes usutakse olevat tulevaste Buddhade inkarnatsioon.^[19] Aafrika muinasjuttudes on elevant mõistlik pealik, kes lahendab metsaolendite erimeelsusi erapooletult ja õiglaselt.^[20]

Aafrika armastus elevantide vastu ning nende kujutamine kivikunstis ulatub seejuures juba isegi 8000. aastasse eKr. Mitmetes Aafrika riikides on elevant tugevuse, juhtimise, pikaealisuse ja tarkuse sümbol. Elevantide seostamine võimu ja valitsemisega tuleneb mh asjaolust, et elevandiluu on olnud kõrgelt väärtustatud valuutaks juba aastatuhandeid. Kahetsusväärselt peitub selles ka põhjus, miks on elevantide arvukus järsult vähenenud ning miks nad on kõrgelt ohustatud loomade kataloogis.^[21]

 

    .  

 

KONN

Konn on looteline sümbol, mis seondub eri kultuuriruumides ürgoleku, viljakuse, idanemise, evolutsiooni, kuufaaside, vee ja vihmaga.^[22] Konna muundumine kullesest täiskasvanud isendiks on andnud alust seostada teda ka taaselustumisega. Konn oli Aphrodite embleem ja ka Egiptuse sünnitusjumalanna Heket esines konna kujul. Hiinas sümboliseerivad konnad naiselikkust, yin-printsiipi ja Kuud. Konna vaimu austatakse ning peetakse tervenemise ja rikkuse toojaks.^[23] Hiinas on konna kujusid kasutatud ka vihma manamiseks, kusjuures folkloori kohaselt kujutab konnakudu endast hommikust kastet. Jaapanis tähistavad konnad õnne.^[24]

 

LÕVI

Lõvi suursuguse välimuse ja tugevuse tõttu seostati teda antiikaegadel sageli jumalikkuse ja kuninglikkusega – viidates loomariigi kuningale pole kahtlustki, kellest jutt käib. Lõvi tunnusjooni on omistatud erinevatele valitsejatele. Nii oli näiteks Egiptuse jumalanna Sekhmet lõvi peaga ning (vahel suisa krooniga) lõvi on olnud mitmete lippude (nt kunagise Etioopia Impeeriumi) või vappide (nt Eesti Vabariigi) sümboolikas. Samuti kujutatakse lõvi sageli kui kaitsjat.^[25] 

Budismi-riikides on lõvi üks suursugusemaid motiive, millel on tähtis koht arhitektuuris. Sageli paaridena kujutatud lõvi-skulptuure ei leia mitte ainult pühakodade ja valitsejate kodude sissepääsude ees, vaid lõvikeha elemente (käppasid, päid, sabasid) näeb sageli ka sisekujunduses. Lõvide kujutamine maalikunstis ei ole (erinevalt tiigrimotiivist) niivõrd levinud – küll aga on see populaarne gobeläänidel, erinevatel (mööbli)kangastel, kimonotel, uksekäepidemetel, lillevaasidel jmt. Kristlikus sümboolikas on lõvil seos vapruse ja heldusega.^[26]

 

KOER

Klassikaliselt sümboliseerib koer truud kaitsjat, armastust ja kuulekust. Kreeka mütoloogias oli kolmepäine koer Kerberos surnuteriigi väravate kaitsja ja hingede saatja.^[27] Ka Kesk-Ameerika maiadele ning egiptlastele (Anubise näol) oli koer allmaailma teejuht, omades teadmisi vaimuilmast ning olles inimesele ustavaks kaaslaseks.^[28] Koera sümboolne seostamine ustavusega tugevnes oluliselt 19. sajandil, kui illustraatorid ja maalikunstnikud kujutasid istuvaid koerasid oma omanike ees. Sama tähendust lojaalsusest kannavad ka keskaegsed raidkujud. Keltide kultuuris on kierad aga sõdalaste, jahimeeste ja tervisejumalannade kaaslased.^[29] Hiina astroloogias on koer 11. märk.

 

      

 

KARU

Karusid peetakse Põhjamaade loomade kuningaks. Saamid peavad karusid enda esivanemateks, kutsudes neid ka vanaisaks.^[30] Ka Põhja-Jaapanis elavatele ainudele ja anglokini indiaanlastele on karu esivanemate võrdkuju. Karu oli ka Skandinaavia sõjajumal Odini inkarnatsioon ning Kreeka jahijumalanna Artemise ja germaanlaste jumal Thori sümbol. Põlis-ameeriklastele tähistab karu tugevust, Hiinas mehelikku julgust.^[31]

Karud kui loomult rahulikud (kuid vastasena ohtlikud) loomad seostuvad mütoloogias veel emaduse ja naiselikkusega. Vanas Euroopas nimetati karusid algupäraselt sõnaga bher, mis tähendab otsesõnu “lapsi kandma” või “sünnitama”. Karud on olnud inimeste imetluse objektiks juba aastatuhandeid – neanderthaallaste koobastest on leitud hoolikalt paigutatud karu pealuid, mis arvatakse kandvat tunnistust sellest, et tegemist on ühe esimese loomaga, keda inimesed kummardasid. Karude elurütm (suvine aktiivsus, talvine uni ja kevadine taasärkamine) on seejuures andnud täiendavat alust pidamaks neid taassünni ja looduse tsüklite sümboliks. Siberis ja Alaskal on karusid võrreldud ka kuuga, kuna mõlemad kaovad talvega ja naasevad kevadel. Eskimotele kujutasid karud šamaanide meelisvaimu ning karude kujutisi graveeriti luust valmistatud amulettidele.^[32]

 

      

 

KASS

Kasse seostatakse märksõnadega nagu vargne ettevaatlikkus, väledus, ärksus, muundumise ja selgeltnägemise võime ning kavalus.^[33] Vana-Egiptuses austati kasse kõrgelt ning isakassi peeti päikesejumala tunnusloomaks. Kassid olid pühendatud kassi peaga jumalannale Bastetile, kes kehastas Päikese jõudu ja pani kasvama vilja. Sarnaselt vaaraodele, mumifitseeriti Egiptuses kõrgest austusest ka kasse.^[34]

Kass on on seostunud paljude kultuuride valitsejate ja jumalannadega, sh kreeka Artemise (roomlaste Diana) ja skandinaavia Freyjaga, kelle kaarikut nad vedasid. Vana-Roomas sümboliseeris kass sõltumatut vabadust.^[35] Peaaegu kõikjal seostatakse kasse aga pigem naiselikkuse kui mehelikkusega – seda ilmselt põhjusel, et nende öised jahiretked seostavad neid kuuga. Seejuures on kass loomade seas üheks tähtsaimaks ilu ja graatsia embleemiks. Indias on kass omandanud vaimse dimensiooni ning sümboliseerib õndsust.^[36]

 

HOBUNE

Hobune sümboliseerib kiirust, graatsiat ja üllust: nii olid hobused nii Apolloni, India päikesejumala Surya kui ka Posedoni kaarikute vedajaks.^[37] Hiinas usuti hobune olevat draakonite lähisugulane ning seetõttu on hobuseidki kujutatud vahel üleloomulikena. Hobuste seostamine eliitstaatuse ja sõjalise võimekusega ilmneb seejuures juba antiigiajast. Shangi dünastia ajal Hiinas (1300-1100 eKr) polnud hobused mõeldud ratsutamiseks, vaid neid võis valjastada üksnes sõjavankrite külge. Hobuste hukkumisel maeti need aga valitsejate juurde.

Kuni rongide jm mootorsõidukite kasutuselevõtmiseni olid hobused peamiseks transpordivahendiks, mistõttu seostatakse neid Euroopas vallutuste ja võitudega.^[38] Kõikidest loomadest on hobuse sümboolikal kõige vähem piiranguid: see võib kehastada nii valgust kui pimedust; elu kui surma. Kui surma kujutatakse vahel musta hobusena, siis valget hobust peetakse eranditult alati valguse, elu ja valgustatuse sümboliks, mistõttu on need olnud nii Buddha, hindude Kalki kui ka islami Prohveti embleemiks. Ka Kristust kujutatakse vahel ratsutamas valgel hobusel. Folklooris on hobuseid seostatud terava meele ja mõttekiirusega ning neile on omistatud maagilisi ettenägemisvõimeid.^[39]

 

TIIGER

Sarnaselt lõvile sümboliseerib ka tiiger suursugusust, julgust ja jõudu. Eriti tähtis on tiiger olnud Ida-Aasias, kus teda peetakse loomade kuningaks.^[40]

Vanimad säilinud tiigrite kujutised on graveeritud tohututele basaltkivimitele, mis tõusevad madalseisu ajal Venemaal Amuuri jõe veest – need kujutised on enam kui 5500 aastat vanad. Mitmed kujutised on pooleldi tiigri, pooleldi inimese moodi, kujutades ilmselt šamanistlikku uskumust, et looma välimuse omaksvõtmisega saab ta osa selle võimsusest ning saab aidata omaenda rahva ellujäämist. Tiigreid kujutatai Siberis pühadel skulptuuridel ja šamaanirõivastel kuni 20. sajandi alguseni. Amuuri hõimud aktsepteerisid tiigrit kui sugulast, andestades neile aeg-ajalt aset leidvad kariloomade ründed. Mõned hõimud pidasid tiigrit pühaks esivanemaks ning olid valmis võitlema igaühega, kes julges seda taevalikku sugulast jahtida. Tänapäeval on tiigrite salaküttimine muutunud kurvaks reaalsuseks ning  nende müstiliste loomade maagiline kultus on kadumas ühes šamanismiga. Venemaa metsades ja steppides elab tänaseks vähem kui nelisada tiigrit.^[41]

Tiigris on põimunud kaslasele omane jõud, raevukus, kiirus ja ilu, üheaegselt agressiivne ja kaitsev ning loomalik ja kuninglik sümboolika.^[42] Mitmed jumalad näitavad oma väge tiigri seljas ratsutades, näiteks Indias Durga ja Hiinas rikkusejumal. Nii seostatakse tiigrit ka õnnemängu, vedamise ja vahel ka riskeerimisega. Tiiger on eriliselt seotud sõjalise vaprusega. Hiinas kaitsevad viis legendaarset tiigrit ka ilmakaari. Tiiger on Hiina sodiaagi 3. märk.^[43]