Dumortieriit, tselestiit, seleniit, Tiffani kivi, crazy lace ahhaat, verekivi, antofülliit, suitsukvarts, granaat, Islandi pagu, tiigirisilm, sammalahhaat, rubiin, atlantisiit, sodaliit, püriit, päikesekivi, lasuriit, topaas jne...
Tõepoolest, kristallide nimetusi on seinast seina. Mõni neist meenutab taevakehasid, mõni iidseid müstilisi tsivilisatsioone, mõni justkui esivanemate loodusvaatlust. Mõnda võib seostada lillede, puuviljde, pühade paikadega; mõne puhul ei oska aga isegi parima tahtmise juures ära arvata nimetuse ja kristalli vahel peituvat seost. Kas mingisugst loogikat tasub üldse otsida?
Kristallide nimetamise protsess on põnev ning sageli kauge selle teaduslikust poolest. Lõviosa tänapäeval turustatavatest kristallidest on saanud oma nime ajal, mil puudusid mistahes teaduslikud võimalused selle konkreetseks klassifitseerimiseks, defineerimiseks või kvantitatiivseks kirjeldamiseks.
Näiteks kvartsi nimetuse alged on tänaseni ebaselged, kuid pärinevad ilmselt keskajast, mil sellega nimetati kaevandamise protsessi jääke (tänapäeval nimetatakse seda aheraineks ehk materjaliks, mis jääb järele metallimaagist).
Feldspari või päevakivi nimetus pärineb sõnast feldtspat, mis omistati 1740. aastal materjalile, mis kattis Rootsis graniidisänge.
Granaat on saanud nimetuse ladinakeelsest sõnast granatum, mis tähendab granaatõuna ning mille vili sarnaneb välimuselt justnimelt granaadi mineraaligrupile. Ehkki tänapäeval on mineraalide klassifitseerimine oluliselt nõudlikum ja teaduslikum, on nende nimetamine endiselt subjektiivne ning tihti uue mineraali avastaja otsustada.
20. sajandil hakkas mineraalide klassifitseerimiseks kujunema kindlate reeglitega raamistik. Alates 1959. aastast tunnustati Rahvusvahelise Mineroloogia Assotsiatsiooni (International Mineral Association) uute mineraalide ja uute mineraalide nimetuste komisjoni kui kontrollorganit, mille eesmärk oli uute mineraalide ja nende nimede tutvustaine ning nende nomenklatuuri n-ö ratsionaliseerimine. Tänapäeval on selle komisjoni nimi uute mineraalide, nomenklatuuri ja klassifikatsiooni komisjon (CNMNC – Commission on New Minerals, Nomenclature, and Classification). Kui keegi arvab end avastanud olevat mõne seninägemata mineraali, esitatakse komisjonile ülevaatamiseks teaduslikult tõestatud terviklik raport selle kõikidest aspektidest, sh keemilistest ja füüsikalistest omadustest.
Kristallile nime andmine on avastaja jaoks kahtlemata kogu protsessi kergem ja lõbusam pool. On mineraale, mis on saanud nimetuse oma leiukoha järgi. Näiteks aragoniit avastati Hispaaniast, Aragoni piirkonnast. On aga mineraale, mille nimi peegeldab nende peamist keemilist koostisosa. Näiteks molübdeniidis on selle struktuuri ainus katioon molübdeen. Seejuures on mineraale, mille nimetus on tuletatud kõikidest selles sisalduvatest katioonidest, näiteks kalsiliit (KAlSiO4).
Mõni mineraal on saanud nime tuntud inimese järgi. Näiteks sillimaniit on saanud nime Benjamin Sillimani järgi, kes oli keemia ja mineroloogia õppejõud Yale’i Ülikoolis, ning dumortieriidile anti pärast selle 1881. aastal Prantsusmaal avastamist nimi prantsuse paleontoloog Eugène Dumortier’ auks. Tavatu ei ole ka see, kui kristalli nimetus jääb identseks selle avastaja enda nimega. Nii on sugiliit saanud nime Jaapani petrograaf Ken-Ichi Sugi järgi, kes avastas mineraali Jaapanis asuval Iwagi saarel esmakordselt 1944. aastal.
